Kolm blondiini tahaks veel kord eurolavale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis aitaks pärast Eurovisioonil põrumist stressist vabaneda? Muidugi šoppamine! Postimees kutsus Kreisiraadio blondiinid turule.
Kuigi kaotada pole kellelegi meeldiv, olid Laura Lambut, Kauna Kõrge-Hårajuvet ja Merit Reigam vaprad. Lahutasid meelt koos Eesti fännidega euroklubis, sõid hiljem hotellis koos Kreeka delegatsiooniga pitsat ning lasid Soome artistidega laulugi lahti.
Meriti algatusel valiti näiteks ämbliku elust pajatav «Hämä-hämä-häkki», mille järjeks kujunes otsekui iseenesest «Kungla rahvas». Pealegi olid tüdrukud isekeskis juba varem otsustanud: kui finaali ei saa, tuleb ikkagi positiivseks jääda.
Komplimentide keerises
Ning mis aitaks kolmiku positiivust paremini hoida kui šoppamine. Neidised on seda mõistnud, sest Belgradi keskturu lähedal asuva uhke hotelli Moskva juurde saabuvad nad, käes Zara ostukotikesed. «Vaba aega on meil ju palju olnud ja eks ikka vaatame linna peal ringi,» tähendavad nad. «Tüdrukute värk!»
Piigade lemmikuks on kujunenud hiiglaslik Delta City kaubanduskeskus (suurem kui Viru keskus, toovad nad võrdluse), kus nad küll juba mitu korda käinud on, aga kavatsevad sinna taas minna. «Hotellis ju kah ei viitsi kogu aeg olla,» selgitavad nad.
Neidude garderoob on suvehooaja eel täienenud nii mõnegi moeka hilbuga ja uusi kleite on nad saanud esitleda ka siinsetel glamuursetel pidudel. «Just ostsin ühe hästi ilusa vöö,» õhkab Kauna. «No siin on ikka tõsiselt ilusaid asju ja väga soodsalt. Üle ootuste lihtsalt!»
Meie kutsume aga piigad hoopis maitseahvatlusi täis turule. Äsjanopitud ülisuurte maasikate lõhn paneb pea ringi käima ning kaupmehed pööravad blondiinidele teenitult tähelepanu, külvates nad üle komplimentidega ja uurides, kust küll säärased iludused pärit on. Üks müüja püüab neid naljaga pooleks koguni maasikatega pilduda.
Blondiinid jäävad aga väärikaks. Seda enam, et põhjamaa tütred on kahe nädala jooksul juba kohalike tõmmude meeste tähelepanuga harjunud. «Ütleme nii, et kõik vaatavad järele ja vilistavad,» itsitavad nad. «Need, kes näiteks Belgradi Arenal töötasid – no ei olnud inimest, kes meiega pilti ei teinud, jumala eest... Nad pole vist varem blondiine näinud!»
Õnneks pole siinsetel meestel kalduvust tüütult aju komposteerida ja vastikult pealetükkivaks muutuda. Ja mis võiks olla toredam, kui serbiakeelseid komplimente kuulata. Mis sest, et neist aru saa. «Minu meelest on nad päris toredad,» märgib Laura.
Turusaginaski ei kaota tütarlapsed pead ning on ostude sooritamisel uskumatult üksmeelsed – kiiresti siirduvad nad lettide juurde, kus pikemalt mõtlemata langevad nende saagiks maasikad, murelid ja herned.
Uued teadmised
Ometi pole siinsete meeste silmarõõmude päevad Belgradis ainult šoppamisest, flirtimise talumisest, esinemisest ja proovidest koosnenud. Kaks nädalat Serbia pealinnas on kahtlemata avardanud ka nende maailmapilti ning andnud uusi kogemusi.
Esimesena mainivad piigad vapustavat laevareisi mööda Sava jõge, kuhu nad sattusid koos Iisraeli ja Norra artistidega. Üheskoos lauldi, mängiti pilli ning nauditi maalilisi linnavaateid. «Seal olid lahedad kindlused ning imetlesime jõele ehitatud majakesi ja restorane. Uskumatu, et inimesed seal vee peal elavad!» sädistavad nad läbisegi.
Eriti sümpatiseerisid neidudele Iisraeli delegatsiooni poisid, seda just sõbralikkuse ja südamlikkusega. Et noormehed astusid poolfinaalis lavale enne Eestit, soovisid nad alati meie tüdrukutele ainult edu. «Ütlesid «good luck» ning et näeme väga head välja, koos tegime piltigi,» lisab Merit.
Bussiekskursioon oli samuti huvitav. «Saime teada, palju siinsed korterid võivad maksta ja kuidas inimesed elavad. Ja ajaloost ka. Et mis sündmused siin olnud on. Ja mingis kirikus käisime ka,» räägivad tüdrukud.
See aga, kuidas kohalikud mustlased elavad, lausa šokeeris – piigad ei kujuta ette, kuidas saab pappkastidest ehitatud majakestes elada ja ennast musta veega pesta. Mustlaste tabor (mustlaste laager – toim.) pesitsevat ka neidude elukoha, hotelli Holiday Inn vahetus läheduses: «Kahju on kohe vaadata. Aga ega nad taha paremates tingimustes kah elada. Nende jaoks on välja mõeldud igasugused integreerumisprogrammid, aga nad keelduvad lapsi kooli panemast, elavad prügi vahel ja see on ikka päris jube!»
Vahetevahel ilmuvat mustlased ka päris luksushotelli juurde, aga nii politseinikud kui turvamehed ajavat nad sealt kohe minema. Nõudvat isegi, et rändurrahvas hotellielanikest teisel pool teed kõnniks.
Ühest on aga blondiinidel siiralt kahju – sellest, et nii suurel ja võimsal eurolaval enam esineda ei saa. «Seal oli väga ülevoolav tunne. Kuidas ma tahaksin seda veel tunda...» pihib Laura. «Süda tuksus tuhat korda kiiremini,» täiendab Kauna.
Siresääred on veendunud, et esinemisega verre lisanduv adrenaliin tekitab sõltuvust. Nad tunnistavad ühest suust: «Meil ongi see sõltuvus tekkinud!» Ning pistavad maasikad suhu.