Tanja: ma ei näe põhjust, miks peaksin end muutma

Verni Leivak
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanja Mihhailova
Tanja Mihhailova Foto: Erik Prozes

Täpselt nädala pärast annab Kopenhaageni suurel Eurovisiooni-laval endast parima Tanja Mihhailova, keda omal ajal muusikalise kuulmise puudumise tõttu muusikakooli vastu ei võetud.

Tanja Mihhailova (30) erineb suuresti paljudest meie lauljatest ja muusikutest. Eurovisioonile minek on talle eluunistuse täitumine, mitte tühisevõitu proovikivi pikal ja suurt kunsti täis artistiteel. «Ma olen meelelahutaja,» ütleb ta siiralt.

Tanja on lauljana eriline ka selle poolest, et suudab keerulist ja tohutut võhma nõudva lavalise liikumise ajal perfektselt laulda – sellist vatti, nagu tema saab, ei ole Eurovisioonil küll vist kunagi varem nähtud. Raskused on aga selleks, et neid võita, eriti kui need on võetud endale vabatahtlikult. Tavaline eesti laulja ju lihtsalt seisab ning tantsu- või lavalise liikumise tunde ei võta.

Vestleme päev enne Eesti Eurovisiooni-esinduse ärasõitu Kopenhaagenisse. Tanjal on tegelikult iga minut arvel (ta on just tulnud ühelt teiselt intervjuult, vaja on jõuda viimasesse kostüümiproovi, käia maniküüris, osta endale suurem kohver, pakkida asju, pesta pesu) ning seepärast maast ja ilmast pikalt heietama ei hakka.

Miks sind Eurovisioon huvitab?

Sest olen seda juba 23 aastat jälginud, lapsest saati. Olen meelelahutaja tüüpi artist, ma ei suhtu Eurovisiooni kui nõmedasse ja odavasse meelelahutusse – elus on ka selliseid suuri show’sid vaja. Tarkade raamatute kõrvale tahad ju ikka vahel romaani lugeda, ja ma ei näe Eurovisioonis midagi halba. Kui inimesed su meelt lahutavad, siis mis selles halba on?

Eurovisiooni vaadates valdab mind professionaalne kretinism – uurin, mis kostüümid kellelgi on, mis toimub; olen saanud ka mitmeid ideid, inspiratsiooni nii show’, tantsu, lavalise käitumise, kaameratega suhtlemise kui ka kostüümide osas. See kõik tuleb vaid kogemusega, neid peab ometi kusagilt saama. Inimesed kirjutavad ju ka niimoodi laule, et käis poes, ostis makarone ja siis tuli hea mõte pähe.

Jah, Eurovisioonil leidub kunstiliselt kahtlasi numbreid, aga alati on ka lahedaid ja vokaalselt tugevaid lauljaid ja häid lugusid. Mis mind kõige rohkem huvitab, on show’-pool. Nii et tõesti, üldse ei häbene, ja kui «Eesti laulul» osalesin, siis see polnud mulle midagi sellist, et ah, näitan neile oma laulu. Ma tahtsingi võita, tahtsingi Eurovisioonile minna! See oli mu eesmärk. Võitja pidi sellega arvestama.

Ütlesid, et oled Eurovisiooni vaadates saanud inspiratsiooni. Sind ikkagi inspireeris Loreen (2012. aasta Eurovisiooni võitja, kelle lauluga «Euphoria» on mõnede arvates Tanja «Amazingul» liialt palju sarnast – toim)?

Mitte otseselt. Jah, ka temal oli tugev tantsulugu. Ja mulle täitsa meeldib, et mind nii tugeva laulja ja tugeva lauluga  võrreldakse.

Ausalt öeldes olen tantsumuusikat teinud viimased seitse aastat, aga ilmselgelt ei tea Euroopas sellest keegi. Ja sellist sorti tantsu olen tantsinud juba aastast 2001, kui Viljandi kultuurikolledžisse õppima läksin. Ja selline soeng (nagu Loreenil – toim) on mul vähemalt kümme aastat olnud. Ma ei näe põhjust, miks peaksin ennast muutma. Mis siis, et keegi mind kellegagi võrdleb, ja kui võrreldaksegi, siis ma ei näe selles midagi halba. Eriti juhul, kui arvatakse, et keegi on kellegi laulust inspiratsiooni saanud. Aga muusikas niimoodi ju ongi. Vaata, kui palju poistebände on tekkinud pärast biitleid. Artisti ülim eesmärk ongi teisi inspireerida! Ma ei näe põhjust, miks peaksin kirjutama teistsuguses stiilis laule, kui olen seda stiili juba aastaid viljelenud.

Liikumises said inspiratsiooni Kate Bushilt?

Jah, ja see on väga hea. Vaata, kui vähe on sedasorti tantsu popimaailmas kasutatud! Inimestel ongi ainult üks võrdlusmoment, ja seda Kate Bushiga. Tavainimeste keeles võib öelda, et see on veider liikumine. Huvitav, miks keegi ei räägi sellest, et Justin Timberlake,

James Brown, Usher tantsisid kõik samas stiilis?

Ja see veider liikumine ongi just hea, sest mis puudutab kaasaegse tantsu stiili, siis see on Eurovisioonil olnud üli-üliharv nähtus. Olen seda varem vaid ühe korra näinud. See oli aastal 2006, kui Hispaania Las Ketchup esines ja neil oli taustal tantsupaar, kes kaasaegset tantsu tantsis, sellist klassikalist contemporary-tantsu, ja kõik.

Olen tänavu palju teiste riikide Eurovisiooni eelvoorude finaale vaadanud ja seal on seda veidrat stiili rohkem kasutatud.

Aja märk?

See tantsustiil on, jah, suhteliselt vana, aga näha on, et hakkab vaikselt suurtele lavadele imbuma. Olen täitsa kindel, et paari aasta pärast on see Eurovisioonil väga levinud. Tegemist pole patenteeritud tantsustiiliga, see on sama, mis muusikas on tantsumuusika, drum'n'bass, ballaad – sa ei saa öelda ballaadliku laulu kohta, et see on sama ballaad. Ei ole, sel on hoopis teine mõte, teine meloodia, tekst, oma fiiling.

Kummas sa ennast kindlamini tunned, tantsus või laulus?

Laulus. (Vaatab imestunult otsa.)

Tõesti? Sa ei saanud ju isegi Kohtla-Järve muusikakooli sisse?

Ei saanud jah. (Muigab.)

Mida sa nendele muusikakooli õpetajatele ütleksid?

Tahaksin teada, miks. Miks toodi põhjuseks, et mul puudub muusikaline kuulmine? Ma ei tea… Tegelikult ma ju laulan palju rohkem, kui tantsin. Olen käinud pärast kolledži lõpetamist 2004. aastal paljudes tantsutrennides ja olnud isegi tantsuõpetaja.

«Amazingu» koreograafia tegime (tantsupartneri Argo Liigiga – toim) ise. Tantsuõpetaja Villiko Kruuse oli samal ajal meie silmad ja kõrvad, sest ega ise oma tantsimist ju kõrvalt näe.

Kuidas sa Argo leidsid?

Tunnen teda juba ammusest ajast. Esimest korda tantsisime 2006. aastal, kui sain oma esimese peaosa muusikalis «Fame». Mul oli seal väga keeruline number ja viis kostüümivahetust ühe tantsu jooksul, hullud erinevat stiili tantsud. Argo oligi see, kes minuga tantsis, ja mäletan seniajani, kuidas ma üht tõstet ei suutnud teha, sest kartsin. Oleme hiljemgi projekte teinud, kuigi mitte väga palju.

Miks mitte lihtsalt seistes laulda? Sellepärast, et oled tähtkujult Kaksikud?

Ei, mitte sellepärast! Ma oskan ka seistes ilusti laulda. Kaasaegset tantsu esitada ei saa igal pool, selleks on vaja rohkesti ruumi; klubides seda esitada ei saa.

Milleks teha keerulisemalt, kui saaks ka lihtsamini?

Sest mulle meeldivad väljakutsed, tahan iseenda jaoks teha midagi huvitavat, millega saan hakkama. Jah, see on raskem, muidugi võib ka kukkuda, aga seni pole ma Eurovisioonil nii keerulist tantsimist ja laulmist koos näinud. Tõeline võhmakas, aga samas põnev.

Kas oled mõelnud ka sellele, et tegelikult on ehk praegu Eurovisioonist palju olulisem, et ühes Euroopa osas võib alata sõda?

(Tõsinedes, üle Tanja näo libiseb vari.) Aga võib-olla ei alga, me ju ei tea, mis saab. Muidugi oleks see väga kohutav, ükski inimene ei taha sõda. Välja arvatud need, kes tänu sõjale rikkaks saavad. Me ei tea, kas sõda algab, aga elu kulgeb ja toimib ju ikka, Eurovisioon on lihtsalt suurüritus, mis inimesi kunsti, muusika, tantsu ja meelelahutuse kaudu seob. Mis me siis peaksime nüüd tegema? Jätma kõik positiivsed, rõõmsad ja toredad sündmused igal pool ära? See on sama, nagu jätaks ära olümpiamängud. Inimestel on vaja kohti, kus suhelda ka meeldivatel teemadel.

Mis kogemusega naasid 2005. aastal «Uue laine» lauluvõistluselt Jurmalast?

Seal valitses vene mentaliteet, mis on hoopis teistmoodi. Mäletan ka, kuidas käisin veel varem ühel teisel lauluvõistlusel Vitebskis, kus mind koheldi nagu «enda oma». Kui kõik mujalt tulnud said mahla ja pannkooke, siis mulle anti putru ja vett, sest öeldi, et ah, sa ju oled nagu venku. Natuke imelik oli!

«Uuel lainel» oli vastuvõtt toredam, sai näha, kuidas suurt konkurssi korraldatakse. Ja seal olid ka päris sellised (Tanja puudutab intervjueerijat flirtivalt õlast ja ütleb: «Hello!»). Paar korraldajat hakkasid pärast võistlust helistama, ja see kestis üle poole aasta, et tule Venemaale, teeme sinust staari. (Naerab.) Aga ma otsustasin, et olen parem edasi oma ilusas ja armsas Eestis ja laulan siin. (Annab mõista, et staariks oleks tõenäoliselt saanud ainult tänu intiimsuhetele.) Ma ei olnud ju neile mitte keegi, lihtsalt järjekordne inimene, kes lihtsalt tahab laulda. Need ei olnud isegi mitte vihjed, vaid suhteliselt otse ütlemised. Niisama ei ütle sulle keegi, et teen sinust rikka naise ja parima laulja, see ei ole ju loogiline.

Mis sa arvad, kas nendest riikidest, kus elab palju venelasi, tuleb nüüd ka sulle hääli?

Võib-olla, aga ma pole sellele mõelnud. Eks näis!

2002. aastal Tallinnas esindas ju Lätitki venelanna Maria Naumova – ning võitis!

Mäletan, et see oli väga efektne esinemine, ta kasutas huvitavat kostüümivahetust – ülikonnast mini- ja maksikleidini välja. See oli lihtne viis, et meelde jääda. Puhas meelelahutus!

Sinulgi on sees võitlejahing?

Mul on selline hing, et tahan saada suurepärast sooritust. Kuna olen väga enesekriitiline, siis on seda raske saavutada. Momente, et lõpetan kontserdi ja ütlen, et hästi läks, polegi, alati on midagi, mida paremaks muuta.

Birgit Õigemeel, kellega Eurovisioonist rääkisin, andis kaasa vaid ühe soovituse: naudi! Olen üsna veendunud, et mulle on sinna minek esimene ja viimane kord, vähemasti praegu arvan, et igal aastal ei läheks. Teised inimesed võiksid ju ka sellel põneval üritusel ära käia! Tahan need kaks nädalat protsessi nautida ja vaadata seestpoolt, kuidas suurt telesaadet tehakse. Tahan näha, kuidas tehakse valgust, kuidas jooksevad lavapoisid…

Kuidas on sul lood rutiinitaluvusega? Sul tuleb vastata ajakirjanike kümnetele ühesugustele küsimustele.

Jaa, aga inimesed, kes küsivad, on ju erinevad? Ma olen juba ammu pidanud vastama iga päev vähemalt kahekümnele-kolmekümnele küsimusele, mis saadetakse meilitsi – küsijateks suuremad või väiksemad väljaanded, fänniklubid, blogipidajad. Olen kõigile ise vastanud, sest see on viisakas, ja on tore, kui sinust keegi huvitub, tahab sinu seisukohti teada. Kasahstanis tehti näiteks minu fänniklubi ja isegi Hiinast on meile tulnud ja Austraaliast helistatud… Andsin Austraalia eestlaste raadiole telefoniintervjuu, nad kutsusid sinna esinema.

Need ei ole väikesed, need on suured asjad. Hästi palju kirju tuleb Hispaaniast, sealne Eurovisiooni fänniklubi oli teinud suure küsitluse ja meie lugu oli teisel kohal.

Millised sõnad lausus sulle kaasa elukaaslane Mikk Saar?

Ega me nii ole rääkinud, et istume köögilaua taga ja arutame. Ta ütles, et võta vastu kõik emotsioonid, mida oled tahtnud saada, sest ainuüksi Eurovisioonile minek on mulle suur asi.

Kui ma finaali edasi ei pääse, olen väga kurb, sinna tahaks väga. Samas, kui juhtub, siis juhtub, ega ma midagi teha saa. Aga meie lugu on tugev, ja esitus ka.

Meenub, kuidas Kiievis 2005. aastal Valgevenet esindanud Anželika

Agurbaš punaseks nutetud näoga pärast lauluvõistlust majast välja tormas…

Ta olevat ju pannud Eurovisioonil magama seitse miljonit dollarit. Kindlasti oli kurb jääda viimaste hulka. Kui ma õigesti mäletan, siis laulu tellis ta Kirkorovilt, kostüümides oli kasutatud meeletult Swarovski kristalle ja raha oli ikka mõnuga alla pandud. Seda ma mäletan, aga lugu ei mäleta.

Millistest põhimõtetest lähtud nii laval kui ka elus?

Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks. Sellest saab alles tagantjärele  aru. Näiteks olen ma «Eesti laulule» saatnud lugusid viis aastat järjest, ja ma pole kunagi pääsenud eelvoorust kaugemale. Alati oli kurb, et miks nii, aga tagantjärele vaadates on tänavune etteaste kõige tugevam. Olen isegi rõõmus, et niimoodi läks. Millekski oli see hea.

Ühes oma varasemas intervjuus oled öelnud: «Minu eesmärk on meeldida publikule.»

Jah, ja ma pole raamides, mulle lihtsalt meeldib laval olla. Jah, ma ei laula hiphoppi, kuna see pole mulle omane, aga mul on päris palju erinevaid külgi, mida saan kasutada. Publik ongi kõige olulisem. Olen esinenud 39-kraadise palavikuga, vigastatuna, lihasrebendiga, aga laval olles saad publikult kõik tagasi. Öeldakse, et lava ravib. Olgu sul halb tuju või valdab sind kurbus, laval käib ikka energiavahetus.

Ma olen laval väga aus, teen seda, mis mulle meeldib. Tõesti meeldib. Ma ei valeta ega lähe esinema, et okei, teen teile natuke tsirkust. Kui teengi tsirkust, siis see on aus tsirkus. Viskangi siis pikali ja teen kukerpalle. Esineja ausus on esimene asi, mida jälgin teisi artiste vaadates. Kui nad on ausad ja naudivad iseennast, siis naudib neid ka publik. Seda näeb kohe silmadest, olekust.

Meie väikeses riigis on Eurovisioon lauljatele tihti ainus tipp, mille poole pürgida. Mis sinust edasi saab?

Minu puhul ei väljendu esinemise tipp selle mastaabis. Väike kontsert, kus mind kuulab 15 inimest, on sama tähtis. Mulle on olulised olukord ja inimesed ning see, et üldse esineda saan.



Tatjana Mihhailova

Sündinud 19. juunil 1983 Kaliningradis, esinejanimi Tanja.

Kolis Eestisse lapsena, kuna vanemad vahetasid töö- ja elukohta. Lapsepõlv möödus Kohtla-Järvel.

1987 – esimene etteaste Ahtme kultuurimajas;

2001 – lõpetas Kohtla-Järve Tammiku gümnaasiumi;

2005 – lõpetas Viljandi kultuurikolledži koreograafia

erialal.

Oli aastail 2001–2004 ansambli Nightlight Duo liige

(ilmus kaks albumit), 2005–2006 esines pseudonüümi

JZ Belle all (ilmus kaks albumit).

Tanja sooloalbum «Gemini» ilmus 2012. aastal.

Osalenud teleseriaalides ja teleshow'des, väga paljudes muusikalides.

Toidupanga patroon.

Elukaaslane – laulja Mikk Saar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles