Soome muusikaekspert Harri Hakanen «Eesti laulust»: teie muusikavalik iseloomustab midagi Eestile väga omast (1)
14. november 2016, 09:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harri Hakanen on tunnustatud Soome muusikaekspert ja -ajakirjanik, kes kodumaal on «Eesti lauluga» samalaadse saate «Uuden musiikin kilpailu» (edaspidi «UMK») saate koordinaator ning muusikajuht. Tänavu osutus ta esimeseks välismaalasest žüriiliikmeks konkursi «Eesti laul» eelkuulamisel. Mehe sõnul oli kutse eelkuulamise žüriisse tulla tema jaoks suur au, kuid esimene reaktsioon pigem tagasihoidlik. «Kas te tahate tõesti, et ma selle teie jaoks ära rikun?» oli muusikaekspert «Eesti laulu» produtsendilt Mart Normetilt küsinud.
Harri, räägi, miks osutusid just sina esimeseks välismaalaseks «Eesti laulu» eelkuulamise žüriis?
Tunnen «Eesti laulu» produtsenti Mart Normetit nüüdseks juba pea viis aastat. Selle aja jooksul oleme nii Eurovisioonil kui Tallinn Music Weekil palju kokku puutunud ning alati nii muusika- kui teistel teemadel mõtteid jaganud. Umbes kaks nädalat tagasi küsis Mart minult, kas ma sooviksin «Eesti laulu» eelkuulamise žüriisse kuuluda. Olin ausalt öeldes väga üllatunud ning esimesena uurisin, kas ta tõepoolest soovib, et asja teie jaoks ära rikun. Jäin muidugi kohe nõusse, kuna olen väga suur Eesti muusika austaja. Tean, et minu puhul on tegemist ka esimese välismaalasega eelkuulamise žüriis, niisiis on see minu jaoks suur au.
«Eesti laul» on muusikalises mõttes minu jaoks kindlasti ka üks kõige põnevamaid Eurovisiooni eelvoore. Teie muusikavalik iseloomustab midagi Eestile väga omast. Sellel aastal ma seda muide nii suurel määral ei kohanud kui varematel aastatel, kuid tundub, et rahvusliku eripära muusikasse mitte sissetoomine on praegu üleüldine tendents kogu Euroopas.
Kui hakkasime Soomes enda eelvooru ümber töötama, siis küsisime nõu kusjuures just nimelt teilt. Heidy Purga käis meid isegi nõustamas. «Eesti laul» on niivõrd erinev Eurovisioonist endast, kus langevad kõik lood teatud kategooriasse, «Eesti laulul» seda ei ole. Me tahtsime Soomes midagi samasugust teha.
Nii Eesti kui Soome edukad esinemised – võidud – jäävad küll vana saateformaadi perioodi.
Jah, sul on õigus. Teisalt – kuidas mõõta edu? Ma püüan mõelda nii, et edukus oleneb sellest, kuivõrd kvaliteetsed lood finaali pääsevad. Samas on Eurovisioon täiesti omaette maailm. Seal ei ole kunagi võimalik midagi täielikult ennustada.
Milline üldse on sinu suhe Eesti muusikaga?
Ma armastan progressiivset rokki, nii et minu esimene kokkupuude Eesti muusikaga ulatub Ruja tegutsemisaega. Olles aastaid Soome muusikaäris töötanud, teadsin muidugi ka JMKEd, Villu Tammet, «Tere, perestroikat» jne. Üheksakümnendatel oli minu jaoks väga huvitav näiteks Maarja-Liis (Ilus – toim).
Peale «Eesti lauluga» tutvumist minu huvi aga kasvas. Ma olen täiesti lummatud Lenna esimesest albumist. Iga lugu sellel plaadil on «wow!». Tänu sellele albumile hakkasin Eesti muusikat veel enam armastama. Õnneks on mul piisavalt nii Eesti kui Soome sõpru, kes pidevalt midagi uut ja põnevat kuulata soovitavad. See on ka põhjus, miks ma igal aastal Tallinn Music Weekil käin, et jälle midagi huvitavat avastada.
Kuidas sa pärast 242 loo läbi kuulamist Eesti muusikamaastiku hetkeolukorda kirjeldaksid?
Väga elavana! Hetkeolukord on väga hea ning põnev. Ma käin Soomes muide alati Eesti artistide kontsertidel ja püüan neid ka sel viisil toetada.
Mil määral Eesti muusikamaastik Soome omast praegu üldse erineb?
Mina isiklikult olen teie peale kade, kui mõelda, kui palju andekaid noori meesvokaliste teil leidub. Soomes on küll nimekaid meesartiste, aga nad ei ole näiteks huvitatud «UMK-l» osalemisest. Minu soov on, et ka meil rohkem meesartiste esindatud oleks. Seda loengi võib-olla kõige suuremaks erinevuseks. Muidu läheb Soome popmuusikal hästi, eriti selle indie-osal. Meie probleem on aga sama nagu teil – me ei ole Rootsi. Seega on meie artistidel raske mujal kui kodumaal läbi lüüa. Eesti ja Soome muusikaturud on lihtsalt niivõrd väikesed. Paradoks seisneb ka selles, et näiteks kui Kerli ongi edukas USAs, ei tähendab see seda, et ta oleks edukas kodus.
Miks meil aga muusikakonkursse vaja on?
Seesugustel konkurssidel on alati väga selge meelelahutuslik väärtus. Eurovisiooni puhul ei tohi kindlasti unustada selle pikka traditsiooni. Seda on tehtud juba alates 1950. aastast ning selle finaal-show’d jälgib igal aastal üle 200 miljoni pealtvaataja, selles peab ju midagi kütkestavat olema? See on lõbus, see on show ja see on ka omamoodi pääsemine.
Kui me Soome eelvooru uuendasime, oli E-sõna (Eurovisioon – toim) põhimõtteliselt täiesti välistatud. Me tegime teadliku otsuse need kaks show’d üksteisest lahutada, kuid tegelikkuses käivad nad käsikäes. Soomes on artistid sellest nüüdseks õnneks aru saanud ning tahavad ise Eurovisioonile sõita. See on väga hea viis enda promomiseks artistina. Küsimus on ainult selles, kuidas seda hästi teha, sest kordan, Eurovisioon on ennustamatu maailm.
Kui rääkida kohalikust turust, siis nii «Eesti laul» kui «UMK» on suurepärased platvormid artistile enda kodumaiseks turundamiseks. Mitte üheski teises tele-show’s ei saa artist aasta jooksul nii palju eetriaega kui nendel konkurssidel. Meeles tuleb pidada aga seda, et kohaliku eelvooru võit on selle konkreetse formaadi puhul alles algus.
«Eesti laulul» ning «UMK-l» on kohalikule muusikaturule vaieldamatult väga positiivne mõju. Samas on üha enam hakanud levima seisukoht, et korraldama peaks kaks eraldi konkurssi. Lisaks ühe, mis Eurovisiooniga seotud ei oleks. Mis sa sellest arvad? Või on «Eesti laul» ja «UMK» Eurovisiooni mõttes hoopis teenäitajad, n-ö missioonikonkursid?
Ma tahaksin nii mõelda, jah. Eurovisioon on muidugi viimase kahe-kolme aasta jooksul muutunud ning nüüd võib sealt juba väga-väga head muusikat leida. See on ka märk erinevate maade korraldusmeeskondadele. Samas jällegi ei saa Eurovisiooni puhul kunagi täpselt ennustada, mis töötab ja mis mitte. Õnneks küll näeme, et muusikakvaliteet on juba muutunud paremaks ning mitmekesisemaks.
Me oleme palju rääkinud Eurovisioonist, milline sinu isiklik ajalugu sellega üldse on?
Tegelikult ei ole ma kunagi Eurovisiooni fänn olnud. Olen küll läbi aastate meelelahutuse mõttes alati finaal-show’sid jälginud, kuid sellega asi kuni 2011. aastani piirdus. Tol aastal oli Soomes aga selgelt tunda, et inimesed soovivad meie eelvooru muutust. Noorte muusikute, plaadifirmade jne seas ei olnud Eurovisioon enam populaarne ning seetõttu ei laekunud YLE-le ka häid lugusid. 2011 kutsuti mind esmakordselt Soome eelvoorule esmast muusikalist valikut tegema. Eurovisiooni lõppvõistlusel esindas meid tol aastal Paradise Oskar, kellel lõppkokkuvõttes ka väga hästi läks. Ta sai finaali ja on Soomes siiani väga populaarne. See oli siis minu esimene samm Eurovisiooni poole. Teine samm oli siis, kui minu sõber, «UMK» peaprodutsent Anssi Autio, kutsuti järgmisel aastal meie eelvooru ümber tegema.
Rääkides «Eesti laulust» ja «UMKst» ning mõeldes Eurovisiooni peale, siis mis on see, mida sina ühes loos otsid?
Lugude valimisprotsessis osaledes tuleb osata näha tervikut. Mis ühe looga selle väljavalimise järel juhtub. Ta saab olema osa tele-show’st. Soomes mängitakse meie lugusid ka väga palju raadiotes, kuid kõige tähtsam on ikkagi eeter. Muidugi peab lugu olema ka kaasahaarav ja kummitama jääma, kuid kõige tähtsam on see, et lugu töötaks alates esimesest hetkest, mil televaataja seda laval näeb. Usun, et mõistan, mis inimestele muusikalises mõttes mõjub. See on arvatavasti ka põhjus, miks oma tööd juba nii kaua teen.