Peeter Pruuli selgitab: miks «Hopa'pa-rei!» on Eesti Laulu menukaim lugu

««Hopa'pa-rei!» on selle konkursi menukaim lugu, kuna tegu on arhetüübilt Eestile kõigist kõige omasema, kõige rahvuslikuma lauluga. Mõjub tuttavlikult, kaasahaaravalt ja saab kohe armsaks. Meenutagem kasvõi «Hopsassaa, Mallega...», «Ootoot,ootoot otsa lõpi...» (salmiosas) või «Kaerejaani» tantsulisus.

Kui aga prognoosida «Hopa'pa-rei!» läbilööki näiteks Eurovisioonil, siis siinkohal võin reeta saladuse: laul sadaski taevast multietnograafilise sõnumi või sümbolina ning siinkohal lõppevad vaidlused. Selles kuulevad endile ürgomaseid ja meelepäraseid helikõlandeid rahvad kogu planeedil: keldi rütmid, juudi või Ladina-Ameerika meloodilised kujundid, põhjamaine kargus, Kaug-Idalike sugemetega lõunamaised intonatsioonid - no mida veel? Läti leidlikkus.

Tagasiside maailmast näitab selgelt, et üks selle laulu kõige halastamatum trump on see, et ta toimib hüpnootiliselt, vastuvaidlemist sallimatu lummavusega kõigile imikueast alates,  hoolimata ilmastikust, poliitilisest seisust, nö päevitusastmest või nafta ja gaasi olemasolust.

Tegelt on tõsiasi muidugi see, et niisuguse produkti puhul, nagu seda on üks Euro-eetris ja maailma lavadelt kõlav populaarne laul, jääb see sama laul algsena ise proportsioonselt kõige muu kõrval lõpuks vaid pisikeseks ideeks.

Tõeliselt tähenduslik toode sünnib läbi interpreedi, läbi arranžeerijate, lavastajate ehk piltlikult valgusesuunajate, elulugude kirjutajate, ripsmekarva pikendajate jne tiimi koostöös.

Nii selles, kui muiski valdkondades kehtib üks ja sama seaduspärasus: ära saab rikkuda ka parima materjali, aga kehvast materjalist parimat saada ei õnnestu kuidagi. «Hopa'pa-reiga» samuti.  

Kui Ithaka Maria seda lauldes poleks meid jahmatand enda pärani päästetud häälekasutusega, kui Tomi Rahulat poleks lugu orkestreerides tabanud geniaalne sähvatus ja seade koos Kristo Kotkasega poleks sel kujul õnnestund, oleks see lugu rahulikult sahtlis edasi uinund - oodates võib-olla mõnd lapselastest. Selles mõttes on laul muidugi julgelt  a j a t u, see tähendab, et nüüd, sel moel õnnestununa, jääb meie laul Eestist maailmale märku andma kindlasti mitme põlvkonna vältel.

Võime uhked olla, et saame jõuliselt Euroopa ette astuda eneses kõiki raame purustavat lavavõimekust kandva artistiga. Ithaka Maria sarm ülerääkimist ei vaja, küll aga on tõeliselt tähelepanuväärne ja vaimustav temast prožektorite valgel kiirgav energia ja karisma, millega ta armutult justkui tulistab end publikusse.»