Eesti loobus võimalusest uuesti laulda

Koit Toome ja Laura Põldvere, vahetult peale finaalipääsejate avalikustamist. Foto: Sander Ilvest

Kuhu eksis «Verona»? Miks ei kõnetanud Koidu ja Laura särav etteaste Kiievi laval miljoneid silmapaare telerite ees? Kõik, kes nägid lugu kohapeal, olid sellest rabatud. Positiivses mõttes. Paraku on 11 000 inimest saalis ja mitu tuhat ajakirjanikku sellise konkursi jaoks vaid piisk meres. Otsustavaks saab hoopis see, kuidas lugu teleekraani abil kuulajaid kõnetada suudab. Ja viimastel aastatel on rahva hääle kõrval oma sõna sekka öelda ka žüriil.

Neljapäeva hilisõhtul hoidsid eestlased hinge kinni nii sündmuspaigas Kiievis kui koduste ekraanide ees. Tol õhtul tõesti oli, mida oodata! Laura ja Koit Toome «Verona» nautis populaarsust nii koduses Eestis kui rahvusvahelisel areenil. Nii mitmed ennustused kui ka kogenud euroblogijad ennustasid meile kindlat kohta finaalis, kohta esikümnes ja ka lausa poolfinaali võitu.

Lavaproovides kulgeski kõik edukalt – artistid olid veenvad nii vokaalilt kui karismalt ning keerukas kaameratöö õnnestus üha paremini. Aga juba esimeste taktide ajal tabas meid šokk – Laura laulis, kuid mitte midagi ei olnud kuulda! Rohmaka praagina jõudis mikrofon küll tuntavad sekundid hiljem järele, kuid fluidum oli selleks hetkeks juba lõhutud.

Isegi poolkurt ja tukkuv äiapapa oleks mõiganud, et miskit läks nihu. Aga suurejooneline, glamuurne ja särav estraadilava ei ole koht, kus midagi untsu võib minna! Kolm minutit on artistide käsutuses selleks, et kuulajatele kohale jõuda, neid lummata ja oma loosse sisse elama panna. See tähendab, et iga väiksemgi konarus võib selle unelma purustada.

Autoriteetide soosik

Ennustused, mis Eestile edu pakkusid, pole kaugeltki kergekaaluline viisakusjutt – arvamust avaldasid kogenud rahvusvahelised muusikaajakirjanikud, aastaid kontsertidel käinud Eurovisiooni fännid. Need pole suvalised inimesed, vaid asjatundjad. Maailm ei ole mustvalge nagu Laura ja Koidu lava-show. Ei ole päris nii, et kui lugu on finaalis, siis on see hea, ja kui pole finaalis, siis halb. Me elame infoajastul, kus sisust tähtsam on sageli see, kas ja kuidas see asi inimesele kohale jõuab.

Koidu ja Laura loo «Verona» teleülekande edastasid üle maailma hirmkallid robotkaamerad. Digitaalne juhtimine peaks tagama, et mitte midagi ei saa valesti minna. Praktika tõestas aga vastupidist – olukorras, kus kogenud operaator oleks sujuvalt improviseerinud ja päeva päästnud, koperdas tehnika oma liini pidi edasi. Keerukas etteaste mõjus eetri vahendusel konarlikult ja pildiliselt hakitult.

vaata vigast esitust teises poolfinaalis

Vaata võrdluseks vidoet Koitud ja Laura lavaproovist.

Eurovisioon armastab draamat – see võistlus on igas mõttes suurem kui elu! Seda pakkus Eesti number piisavalt – kohapeal oli publik lummatud, külmavärinad jooksid mööda selga ja pisarad tulid silma. Tele-eetris haihtus kogu see ehe energia kosmosesse. Tegelikult aga olid Koit ja Laura tasemel! Energia, mis lavalt välja saadeti, jõudis võimsa plahvatusena saali, kuid takerdus eetris. Kohalik tehnika reetis meie artistid.

Eurovisiooni Eesti-poolse peakorraldaja Mart Normeti sõnul oleks alust suisa ametlikuks pretensiooniks. «Saatsime EBU-le pretensiooni ja nõuame ametlikku selgitust sellele, mis juhtus,» märkis Normet Kanal 2 «Reporterile». Samas ei ole tema sõnul mõtet ka ainult rusikatega vehkida. «Selge, et see poolteist sekundit Laura laulu kadu oli kohutavalt ebaprofessionaalne ja ebaviisakas, aga see ei võtnud kindlasti ära kõiki neid hääli, mis oleksid meid edasi viinud.» Laura avaldas pärast teist poolfinaali toimunud pressikonverentsil lootust, et ehk said inimesed ikka aru, et see ei olnud tema viga. «Inimesed on kõikjal südamest kaasa elanud, palju armastust saatnud. Hinges on mul hea tunne.»

Koit ütles, et kõige olulisem on see, et õhtul pärast esinemist said nad rahuliku südamega magama heita. «Me tegime oma parima etteaste täna õhtul siin, me andsime tõesti oma parima!»

Laura, Koit ja ülejäänud Eesti eurotiim Foto: Instagram

Võimalus teha ajalugu

Peale Laura ja Koidu etteastet tunnistas korraldustiim oma viga sedavõrd, et meie artistidele pakuti võimalust oma lugu uuesti esitada. See oleks olnud võimalus teha ajalugu! Artistid seda võimalust aga siiski ei kasutanud.

«Meie käest küsiti, kas te soovite oma laulu uuesti esitada,» kirjeldas Koit uskumatut situatsiooni. «Aga me istusime juba ammu oma kohtadel ja olime nii õnnelikud, et meil läks kenasti. Ja siis öeldi, et ei – teie laul ei tulnud eetris läbi. Ma mõtlesin, et see on nali!» «Mina mõtlesin ka, et see on nali,» oli Lauragi siiras hämmingus.

Uuesti lavale minna tundus tol hetkel liiga ootamatu ja riskantne. «See emotsioon oli tol hetkel juba läinud, olime täiesti rahulikud juba,» selgitas Koit.

Normeti sõnul oleks saanud uuesti laulmine toimuda pärast viimast laulu, pärast Iisraeli. «See on nagu tippsport. Koit ütles kohe – seda ei saa uuesti teha, nad tõesti andsid endast laval kõik!» sõnas Normet.

Video vahetult tulemuste teatamisele järgnendud pressikohtumiselt.

Kindlasti ei tohiks Eesti saavutust läbikukkumiseks pidada, sest tehnine praak ei ole artistide süü ning nad ei saa ise selle parandamiseks midagi teha.

Kohapealsed muusikaajakirjanikud nentisid, et kindlasti jahutas juhtunud apsakas rahva armastust selle loo vastu, kuid samas ei jäänud selle taha kindlasti mitte kõik hääled. Pigem oletati, et saatuslikuks võis saada rahvusvahelise žürii otsus. Meenutagem, et ka «Eesti laulul» võttis žürii loo vastu võrdlemisi jahedalt, kuid sellest polnud midagi – teises voorus maksis rahva tahe.

Faktid on selgunud: otsustavaks said meie žürii napid toetushääled! Rahva tahtel oleks Eesti lugu olnud kindlalt finaalis - nende antud 69 punkit viisid Laura, Koidu ja "Verona" kuuendale kohale. Žürii aga hindas lugu kõigest 16 punkti vääriliseks, ehk eelviimaseks. Koondina maandus Eesti etteaste 14. koha punktisummaga 85.

Eurovisioonil aga samasugust mehhanismi ei rakendata, siin on jäme ots žürii käes. Kui vaadata, kes finaali pääsesid, tundub selle taga olevat lausa kalkuleeritud strateegiamuutus – soov vabaneda veidi klišeelikuks kujunenud, eduka eurolaulu formaadist. Esmajoones eelistati äärmuslikke etteasteid – jaburat huumorit, ooperisousti, melanhoolset nuttu ja hala. Sekka näputäis head Rootsi kvaliteedimärgiga mahedamaitselist musakonservi ja mõni tantsuke ka geipoistele. Kuid alternatiivmuusikal polnud samuti lihtne läbi pugeda, soosingus oli pigem veidrus kui heliline originaalsus. Ega muud kui lõpetada see eurovalemi ära arvamine, head muusikat saab niikuinii ainult südame ja sisetunde järgi teha.

Eesti tiimi kohapeal elas meie artistidele ennastunustavalt kaasa: