Erasmus Rotterdamist: suur-suur lemmik on Orelipoiss

Iseloomustage oma muusikakollektiivi.

Erasmus Rotterdamist on veidi kummaline, sürrealistlik bänd. Sääl on kambas mõned Eesti parimad pillimehed üldse, ning sees eriskummaline säde. Nendest tüüpidest läeks ma igaühega luurele või vähemasti rock’n’roll-kontserdil lavale. Taavi on inimesekujuline plahvatus. Teda on vaja. Paul elab muusikas, tema tõsidus sel rännakul, lugude otsingul, on lummav, olen ta tööoskuse pääle kade.

Mille poolest on just teie lugu Eesti laul ning millist Eestile omast kvaliteeti kannab see aastal 2012?

Esiteks astub «Kuu pääle» diskussiooni eesti rokiklassikaga, kõige paremas mõttes, see ei ole juurtetu universaalne huugamine, osake tänasest universumipopist, vaid ikkagi kõnelus sellega, mis olnud. Me muusika parima osaga. Teiseks räägime me Eestile olulisest asjast, Erasmusele sobilikult mõistukõnes: kes lähevad ja kuhu? Kes kerivad ise Kuu pääle, keda saadetakse, kes otsib paremat paika, ja ihkab siis tagasi. See sõnum ei anna end nii lihtsalt kätte, aga veidi kõrini ongi juba popmuusikast, mille haaramiseks, mõistmiseks, pole vaja isegi teadvusel olla.

Millist konkurenti peate kõige ohtlikumaks? Laulu, autori(te) või esitaja(te) poolest?

Noh, Lenna laul on küll ilus, melanhoolne ja kummituslik, aga kõiki pole saanud veel kuulata, Mimicry ja Malcolm Lincoln on mulle ikka põnevad olnud. Ei oska arvata, kas sel aastal hääletatakse rohkema laule või isiksusi ja imagot või PR-kampaaniaid. Teele Viira lugu veel ei kuulnud, aga ta mõjub mulle lummavalt. Kelm plika. Otil pidi kena lugu olema, Aapo Ilvese sõnagega. Ja Orelipoiss! Orelipoiss on mul suur-suur lemmik, lastega ikka kuulan koos.

Eesti Laul pole üksnes muusika ja sõnad. Kellega kavatsete lavashow ja kostüümide loomisel koostööd teha, et finaalkontserdil võimalikult edukalt esineda? Mida olete selles osas lavale juba planeerida jõudnud?

Energiat, puhast energiat, meie allikad asuvad kõrgemal. Tegelikult ma usun teatavasse aususse, rock’n’roll ongi see, kui liiga palju ette ei mõelda. Veidi muidugi tasub.

Kumb süsteem on teie meelest õiglasem - žürii- või rahvahääletus?

Uhh, uskumatu küll, aga suurt vahet pole, see sümbioos töötab ju kuidagi ka. Rahvahääletusel ei oska kunagi asju ennustada, vahel jõuab siis edasi mõni tugeva labasusepitseriga lookene, lihtne armastuslauluke vms jura, ajatu praht, mis kohe ununeb. Žürii jällegi otsib mingit professionaalset popmuusika standardit ning mõni loomuliku, loodusliku iluga imelik lookene võib märkamata jääda. Et siis: head lahendust pole, aga kui juba, las siis rahvas hääletab, ja las hääletab just Eesti laulu. See, et see Eurovisioonile kõlvata ei pruugi, on täitsa iseasi. Samas: kes arvanuks, et kõvasti rokkivad halleluuja-sommid oma huumoriheviga kõik jalust sõidavad? Peaks olema säärane hääletussüsteem, et võiks võita ka mõni imelik lugu, säärane ebatavaline ja kohatu, mis võib siis kas põruda või kõiki lüüa. Põrumine pike ja halb. Viletsatele undamislauludele kaotamine võib isegi vaimne võit olla.

Fakt on see: Eurovisioon ei ole ikkagi lauluvõistlus, see on natsionaalpoliitiliste tungide kohtumine mingi kummalise euromuusika standardi otsingutega. Mis võib esile tõsta keskmist keskmisest. Aga see puudutab muidugi kõiki demokraatiailminguid: pea kunagi ei võida erilisem ja parem ja põnevam. Tavalisem, turvalisem, seksikam ja sõltuvam on õige valik. Kuigi igav, vahel väga-väga igav.