Loss Paranoias liikmetele tuleb appi moekunstnik
24. jaanuar 2012, 14:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu24 küsis Eesti Laul 2012 konkursil osalejatelt 5 küsimust. Küsimustele vastas ansambel Loss Paranoias.
Iseloomustage oma muusikakollektiivi.
Kui üks paik veel siin ilmas on, kus vähegi midagi kindel, siis on see loss keset paranoiat. Enne juba ammu lubatud ja peatselt saabuvat maailmalõppu kavatseb Loss Paranoias häirimatult muusikat luua, et võimalikul viimsel päeval väärikas ja mitmekesine soundtrack oleks. Loss Paranoias ei karda sissekäimata radu ega pelga ka puhata jalga vana tuttava juurdes.
Viieliikmeline bänd jõudis avalikkuse ette üsna hiljuti - olles oma debüütalbumi salvestamisega umbes poole peal, oli aeg jõudnud just nii kaugele, et üllitada esimene singel. Rohke materjali hulgast just selle ühe valimine oli omajagu keeruline, kuid nähes ühe võimalusena Eesti Laulu konkurssi, siis kolmeminutiline piirang tegi olukorra lihtsaks, tundub, et valik oli hea, sest juhtumisi valiti meie laul ka Eesti Laulu poolfinalistide hulka.
Mille poolest on just teie lugu Eesti laul ning millist Eestile omast kvaliteeti kannab see aastal 2012?
Meie laul «Valedetektor» on kindlasti eristuv ja meeldejääv. Nagu on öelnud teisedki, siis kindlat artisti, kellega see võiks meie loo saund sarnaneda, ei oskakski kohe välja tuua, see laul ongi üks osa Loss Paranoiasest. Tahame anda Eesti muusikale värvi ja omanäolisust. Eesti Laul on andnud väga tänuväärt võimaluse siinse muusikamaastiku rikastamiseks.
Millist konkurenti peate kõige ohtlikumaks? Laulu, autori(te) või esitaja(te) poolest?
Ei tuleks selle peale, et konkurents muusikat ohustada võiks, kas siis meid või üleüldiselt. Pigem ikkagi vastupidi, meil on ainult hea meel, kui häid laulukirjutajaid ja artiste rohkem on. Hääletusel peale jääda juba väga tuntud telesaadete kuulsustele on kindlasti raske, aga selle lühikesegi ajaloo vältel on juba näha olnud, et keegi päris täpselt ei tea kunagi, mis juhtuda võib. Ja ka seda, kas võitjaks valitul Eurovisioonil õnneks läheb.
Bändi peale tuleb meelepäraseid lugusid üsna palju, küll veel senikuuldutest, aga need oleks: Lenna, Teele Viira, August Hunt. Ajaga võib vabalt mõni lemmik veel juurde tulla.
Eesti Laul pole üksnes muusika ja sõnad. Kellega kavatsete lavashow ja kostüümide loomisel koostööd teha, et finaalkontserdil võimalikult edukalt esineda? Mida olete selles osas lavale juba planeerida jõudnud?
Bändi tegemine pole tõesti üksnes muusika ja sõnad, loomulikult me mõtleme oma lavalisele esitusele ja tutvume teles pakutavate võimalustega. Kuid meile on iga esinemine sama oluline, on see siis mitmesaja tuhande vaatajaga televisioon või intiimsem täispikk kontsert väiksemale publikule, bänd teeb oma liveshow alati endast kõik andes. Kui on rohkem ruumi šeikimiseks, siis me kasutame selle ka ära, selles mõttes on kõik selge, mis laval tegema peab. Kuna kaamerasilm on pisut halastamatu ja sündmus vaat et kõige tähtsam Eestis, siis oleme palunud abi bändi klahvpillimängija õelt, kes on moekunstnik-stilist, ta aitab meid omavahel visuaalselt veel paremini klappima saada.
Kumb süsteem on teie meelest õiglasem - žürii- või rahvahääletus?
Kui oleks valida kahe vahel, siis kindlasti rahvahääletus, võib-olla rahuldaks suuremat hulka inimesi kombineeritud variant, kas just vahekorras 50:50, pigem suurema kaaluga ikkagi rahva häälel. Inimesed teavad ise väga hästi, mis neile meeltmööda on.