Andri Maimets: kolm kreisit paroodiakaru
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast sekeldusi laulja Rolf Roosalu tänavuse eurolaulu «One on One» saateks lehvinud vikerkaarelipuga teatas Eurolaulu peaprodutsent Juhan Paadam, et Eurovisioon pole manifestide tegemise koht ja lippe me siin ei lehvita.
Muidugi on maitse asi, kas eestlaste euroloos lehvib vendluse ja rahu või Saksa ja Soome lipp – nagu nüüd laulus «Leto svet», kuid ühest asjast näib telemees küll pisut valesti aru saanud olevat.
Nimelt sellest, et iga pala, mis sel telepeol kõlab, kannab endas alati mingit sõnumit. Nagu kunstiteos ikka. Ja see sõnum räägib nii mõndagi esmalt laulust ja lauljast, seejärel juba riigist ja rahvast.
Tõtt-öelda ei tea ma, mis sõnumit kannab see kolme karukese, Kreisiraadio-meeste tänavune eurotants, kus lisaks lippudele välguvad kintsud ja kõrguvad transparendid.
Ja räägitakse sellest, et kellelgi sai kämpingus gaas otsa või rohelistest ubadest on kõrini, torti tahaks (lugege loo eestikeelset tõlget Eesti Televisiooni kodulehelt).
ETV-le polegi see oluline. Neile on tähtis, et vaatajahuvi oleks laes (mis siis, et ringhäälingujuht Margus Allikmaa üritab väita, et see teda ei huvita), võiduloole antud poolthäälte hulk piisavalt suur, järjekordne võistluslugu saaks välja valitud ja et suure eelarvega otsesaade õnnestuks. Ning see, et muusikalises mõttes on kogenud helilooja Priit Pajusaar sedapuhku kokku seganud ühe nõrga, ehkki meeletu eelpromo saanud taidluskava, pole neile samuti oluline: igal häält teha oskaval jõrmil hea kaasa jaurata – le-e-to svet, e-e-to leto svet.
Aga kas eestlastele on üldse oluline, kuidas ühel suurel maine- ja turismimessil – mida muud see eurotrall on – silma paista? Tundub et mitte. Miks muidu tunnistasid paljud, et hääletavad Kreisiraadio poolt juba puhtalt protesti pärast. «See on ju selle tobeda võistluse hirmnaljakas paroodia,» ütles üks mu tuttav. «Las lähevad ja näitavad Euroopale koha kätte,» lisas ta.
Võib-olla on Eurovisioonile, viimastel aastatel Jugovisiooni hüüdnime saanud telesaatele sellist väikese Eesti näpuviibutust tõepoolest vaja. Äkki oleme vaid meie siin pisikeses riigikeses aru saanud, kui nõmedaks see võistlus läinud on ja et ükskõik kus see ka ei toimuks – laule ei hinnata enam ammu.
Aga kas paroodia koht ei peaks olema siiski kusagil mujal kui võistlusel, mida parodeeritakse? Miks muidu on ETV kodulehel rippuvasse lauluvõistluse reglementi lisatud punkt, mis keelab osaleda laulul, mis võiks kahjustada laulukonkursi mainet.